Kuldtikand
Kuldtikand ehk metalltikand ehk kardtikand on tikandi liik, mis valmib metall-lõngadega tekstiilile või muule materjalile tikkides. Kuldtikandiga kaunistatud esemeid iseloomustab tikandil valguse peegeldumisel tekkiv sära ja valgusemäng. Kuldtikandi nimetust kasutatakse ka juhul, kui tikkimisniidid on kulda, hõbedat või vaske imiteerivatest materjalidest.
Erijooned
[muuda | muuda lähteteksti]Kuldtikand on alati pinnakattetikand ja vabatikand; valdavalt kasutatakse madalpistet ja sidepistekinnitust, milles kuldniidid kinnitatakse kanga pinnale teise niidiga, tavaliselt siidniidiga. Niidi otsad lõigatakse lihtsalt ära või tõmmatakse läbi tikandi tagaküljele ja kinnitatakse seal. Niitide positsioneerimiseks ja nende läbitõmbamiseks vajalike aukude loomiseks kasutatakse silumistööriista (mellor).
Ajaloost
[muuda | muuda lähteteksti]Kuldtikand töötati välja arvatavasti Aasias ja seda on kasutatud vähemalt 2000 aastat. Keskaja Inglismaa kuld- ja siidtikand oli kuulus opus anglicanum ja seda kasutati laialdaselt kirikutekstiilidel. Hiljem muutus populaarseks tehnikaks or nué, mille suurimad keskused asusid Madalmaades. Kuldtikand esines reeglina ka kõrgklassi rõivastuses ja sisustuses kogu Euroopas; tänapäevani kasutatakse kuldtikandit sõjaväemundritel ja regaalidel. Kuldtikandit võib leida ka paljude maade rahvarõivastes, sealhulgas mütsidel, vestidel, jakkidel ja mantlitel.
Kasutamine
[muuda | muuda lähteteksti]Tänapäeval on kuldtikand haruldane piiratud kasutusega käsitööharu, mida kasutatakse kirikurõivaste ja insiigniate kujundamisel ning kõrgmoes. Kuldtikandit kasutatakse pidulikel rõivastel ja esemetel, mida kantakse harva või erijuhtudel, kuna materjalid on kulukad, tikandi loomine väga töömahukas ja kuna metall-lõng reeglina olenemata sellest, kui meisterlik on tikand, ei pea vastu sagedasele pesemisele.
