✕
Mine sisu juurde

Patt

Allikas: Vikipeedia
Image  See artikkel räägib patust; patiseisu kohta vaata artiklit Patt (male)
Image
Pieter Brueghel vanem. „Kõrkus” vaselõigete seeriast „Seitse surmapattu” (1558).

Patt on religioosne ja teoloogiline mõiste, mis tähistab moraalset kurja või tegu ja hoiakut, mida peetakse vastuolus olevaks Jumala (või jumaliku korra) tahte ja normidega.[1] Kõnekeeles kasutatakse sõna patt sageli üldisemalt, tähistades eksimust, seaduserikkumist või viga.

Kristlikus süstemaatilises teoloogias käsitletakse patuõpetust terminiga hamartioloogia (kr ἁμαρτία hamartia 'patt' + λόγος logos 'käsitlus').[2]

Terminoloogia Piiblis

[muuda | muuda lähteteksti]

Vana Testament

[muuda | muuda lähteteksti]

Heebrea keeles kasutatakse patu, süü ja üleastumise kirjeldamiseks mitut sagedast sõnatüve:

  • חטא (ḥāṭāʼ / ḥeṭʼ) – 'patt, eksimine; väärtegu' (algse tähendusega „märgist möödalaskmine” või „õigelt teelt eksimine”).[3]
  • עון (ʻāwōn) – 'süü, pahelisus, kõverus; ülekohtune tegu või süü tagajärg'.[4]
  • פשע (pešaʻ) – 'üleastumine, mäss või vastuhakk' (eriti teadlik ja tahtlik).[5]

Juudi traditsioonis eristatakse neid termineid sageli patu tahtlikkuse astmete järgi (tahtmatu, tahtlik või mässuline).[6]

Uus Testament

[muuda | muuda lähteteksti]

Uue Testamendi kreekakeelses algtekstis on patu kohta käiv keskne mõiste ἁμαρτία (hamartia), mille tähendusvälja kuulub 'viga' või 'eksimus' ning religioosses kontekstis 'patt'.[7] Uus Testament kasutab patu kirjeldamiseks ka teisi mõisteid, nagu ἀνομία (anomia, 'seadusetus') ja παράπτωμα (paraptōma, 'üleastumine').[8]

Judaism

[muuda | muuda lähteteksti]

Judaismis seostatakse pattu eeskätt Toora ning selle käsu- ja elukorralduslike normide rikkumisega. Rõhutatakse tagasipöördumise ja meeleparanduse (teshuva) võimalust. Üldkäsitlustes kirjeldatakse Heebrea Piiblis pattu kui vastuhakku Jumala käskudele ning hoiakut, mis on Jumala tahtega vastuolus.[9]

Kristlus

[muuda | muuda lähteteksti]

Kristlikus teoloogias eristatakse sageli kahte mõistet:

  • algpatt – Aadama ja Eeva esimene sõnakuulmatus (vt 1. Moosese raamat 3);
  • pärispatt (ladina keeles peccatum originale) – patune seisund või olukord, millesse eranditult iga inimene on langenud pärast esimest pattulangemist.[10]

Ehkki süstemaatiline õpetus pärispatust kui juriidilisest süüst kujunes välja hiljem, toetub see hulgale piiblitekstidele, mis kirjeldavad inimese loomupärast kalduvust kurjale:

  • Vana Testament: Heebrea pühakirjas on keskseteks kohtadeks Psalm 51:7: „Vaata, süüteo sees olen ma sündinud ja patu sees on mu ema mu eostanud”, mida on traditsiooniliselt tõlgendatud viitena pärilikule patuseisundile. Samuti rõhutatakse inimese südame rikutust juba noorpõlvest (1Ms 8:21) ning tõdetakse, et ükski elav ei ole Jumala ees õige (Ps 143:2).[11]
  • Evangeeliumid: Jeesus ei õpeta küll otseselt pärispattu, kuid viitab inimese sisemisele rikutusele, märkides, et just südamest tulevad kurjad mõtted, hooramine, vargus ja tapmine (Mk 7:21–23). Vajadus uuestisünni järele („mis on sündinud lihast, on liha”, Jh 3:6) on teoloogiliselt seostatud arusaamaga, et loomupärane inimene on vaimulikult surnud (läänekristluses) või puudulik (idakristluses).
  • Pauluse kirjad: Pärispatu õpetuse peamine eksegeetiline alus on Roomlaste kiri 5:12–19, kus Paulus loob tüpoloogilise seose Aadama ja Kristuse vahel: „Otsekui üheainsa inimese kaudu patt on tulnud maailma ja patu kaudu surm, nõnda on surm tunginud kõigisse inimestesse, sest kõik on pattu teinud.” Samuti kirjeldab ta inimesi kui „loomult viha lapsi” (Ef 2:3).[12]

Kristliku patuõpetuse ajalugu on oluliselt mõjutanud pelagiaanlik vaidlus 5. sajandi alguses. Pelagius leidis, et Aadama patt oli vaid halb eeskuju ning inimene on suuteline oma vaba tahtega valima head. Augustinus aga väitis, et inimtahe on patu tõttu võimetu tahtma head (non posse non peccare – ei ole võimalik mitte patustada) ning vajab pääsemiseks sekkuvat jumalapoolset armu armu. See käsitlus sai Lääne (Rooma ja protestantliku) teoloogia aluseks.[13]

Idakristluses (eriti Bütsantsi traditsioonis) on fookus teistsugune. Seal rõhutatakse sageli, et inimesed ei ole pärinud Aadama süüd ega surma kui karistust, vaid üksnes rikutud loomuse ehk kalduvuse kurja poole. Patt on selles vaates pigem vaimne haigus või ebaloomulik seisund, mis moonutab inimese tahet ja muudab pühaduse saavutamise ilma jumaliku abita võimatuks, kuid ei tühista inimese põhimõttelist vaba tahet.[14]

Erinevad vaated varakristluses

[muuda | muuda lähteteksti]

Varakristlikus teoloogias (2.–5. sajand) puudus ühtne ja lõplikult defineeritud patuõpetus. Arusaamad inimese loomuseisundist ja patu raskusest varieerusid sõltuvalt piirkondlikest traditsioonidest ja filosoofilistest mõjutustest, varieerudes optimistlikust pedagoogikast kuni ontoloogilise pessimismini.[15] Kirikuajaloo teaduses rõhutatakse, et varakristlus ei olnud homogeenne ega üksmeelne liikumine, vaid seda iseloomustas suur tõlgenduslik ja teoloogiline mitmekesisus. Erinevad kristlikud kogukonnad ja autorid pakkusid välja erinevaid, sageli üksteisega võistlevaid arusaamu inimese loomusest ja patust, enne kui hilisemad kirikukogud ja süstemaatilised teoloogid (eriti Lääne traditsioonis) dogmad ühtlustasid.[16] Allpool on kirjeldatud peamisi varakristlikus mõtteloos esinenud suundi.

Optimistlik suund (Aleksandria koolkond)

[muuda | muuda lähteteksti]

Idakiriku varajased õpetajad, keda mõjutas eeskätt kreeka filosoofia, nägid pattu sageli kui teadmatust või ebaküpsust, rõhutades inimese vaba tahte säilimist.

  • Clemens Aleksandriast (u 150–215) käsitles pattu kui kõrvalekallet mõistuspärasest loomusest ja „Logose” (jumaliku mõistuse) seadustest. Tema jaoks oli patt pigem ebamõistlikkus ja puudulik kasvatus. Inimene on loomult hea ja suudab Logose juhatusel (pedagoogika) liikuda pühaduse poole.[17]
  • Origenes (u 184–253) esitas spekulatiivse vaate, et kõik hinged langesid jumalikust ühtsusest juba enne maailma loomist (preeksistents). Maine elu ja ihulisus on selle languse tagajärg, kuid mitte lõplik hukatus. Origenese järgi säilitab inimvaim vaba tahte ning patt on pigem hinge „jahenemine” ja kaugenemine Jumalast, mis on meeleparanduse kaudu pööratav.[18]

Kasvatus-teoloogiline vahepealne suund

[muuda | muuda lähteteksti]

See suund ei pidanud Aadamat täiuslikuks olendiks, vaid nägi pattu kui traagilist takistust inimkonna arenguteel.

  • Irenaeus Lyonist (u 130–202) õpetas, et Aadam ja Eeva loodi ebaküpsete lastena, kes pidid ajas kasvama. Pattulangemine oli traagiline eksisamm, mille tulemusel kaotas inimene Jumala „sarnasuse” (similitudo), kuid säilitas Jumala „kuju” (imago), sealhulgas vaba tahte ja mõistuse. Irenaeuse jaoks oli patt orjus ja saatanlik vangistus, millest Kristus vabastas inimese oma eluga (toimus nn rekapitulatsioon).[19]
  • Gregorius Nyssast (u 335–395) rõhutas, et patt ei ole omaette substants, vaid hüve puudumine (privatio boni). Ta võrdles pattu haigusega, mis on inimloomuse külge poogitud, kuid mida on võimalik jumaliku armu ja inimese pingutuse koostöös (sünergia) ravida.[15]

Päriliku patususe suund (ladinakeelne Lääs)

[muuda | muuda lähteteksti]

Ladina traditsioonis kujunes arusaam patust kui pärilikust ja determineeritud rikkest, mis vajab juriidilist ja sakramentaalset lahendust.

  • Tertullianus (u 155–220) oli esimene, kes kasutas mõistet vitium originis (päritolu viga). Ta uskus, et hing pärandub bioloogiliselt vanematelt (tradutsianism), mistõttu kandub ka Aadama rikutud loomus edasi igasse järglasse. Sellest tulenevalt oli loogiline järeldus, et kõik inimesed on loomult vigased. Tertullianuse sõnastus pani aluse hilisemale pärispatu doktriinile.[20]
  • Cyprianus Kartaagost (u 210–258) arendas Tertullianuse vaadet, kirjeldades pattu kui ürgset surma nakkust (contagium mortis antiquae). Ta väitis, et isegi isikliku süüta vastsündinud vajavad ristimist, et vabaneda sellest pärilikust nakkusest.[15]
  • Augustinus (354–430) viis selle suuna lõpuni, vastandudes Pelagiusele. Augustinus väitis, et pärast Aadamat on kogu inimkond neetud mass (massa damnata), kelle kunagine tahtevabadus on täielikult rikutud. Tahte rikutus seisnes selles, et pärast pattulangemist puudus inimesel võime mitte patustada (non posse non peccare; mitte võime mitte patustada). Augustinuse jaoks ei olnud patt lihtsalt tegu, vaid päritud süü ja paratamatu kalduvus ihulisele himule (concupiscentia).[21]

Isikliku näitena inimloomuse rikutuse kohta tõi Augustinus teoses „Pihtimused” välja episoodi noorpõlves korda saadetud pirnivargusest. Tal polnud pirne vaja (ta viskas need sigadele), kuid ta varastas need lihtsalt kurja tegemise enda pärast. Tema analüüsi kohaselt tundis ta rõõmu üleastumisest endast, mis viitas sellele, et inimhinges on irratsionaalne kalduvus eelistada madalamat hüve kõrgemale isegi siis, kui see ei teeni mingit praktilist vajadust.[22]

Lääne ja ida rõhuasetused

[muuda | muuda lähteteksti]

Kristliku patuõpetuse ajalugu on oluliselt mõjutanud pelagiaanlik vaidlus: Pelagius rõhutas inimese vaba tahet ja vastutust, Augustinus aga inimese täielikku sõltuvust Jumala armust. Lääne kirikus juurdus suuresti just Augustinuse süstematiseeritud pärispatu käsitlus.[23][24]

Idakristluses rõhutatakse seevastu, et „pärispatt” ei ole niivõrd pärilik süü, kuivõrd inimese ebaloomulik seisund, mille keskne tagajärg on surm ning sellest tulenev enesekeskne eksistents.[25]

Patt Rooma õpetuses

[muuda | muuda lähteteksti]

Roomakatoliikluses defineeritakse pattu kui solvangut mõistuse, tõe ja õige südametunnistuse vastu ning suutmatust armastada tõeliselt Jumalat ja ligimest.[26]

Roomakatoliku kiriku katekismus seostab pahede klassifitseerimise peamised pahed (capital sins) Johannes Cassianuse ja Gregorius Suure traditsiooniga, loetledes seitse põhivaldkonda: uhkus, ahnus, kadedus, viha, iha, aplus ja laiskus (acedia).[27]

Seitse surmapattu

[muuda | muuda lähteteksti]
Image Pikemalt artiklis Seitse surmapattu

Kristlikus moraaliteoloogias räägitakse seitsmest surmapatust (ka peapahedest või kapitaalpahedest):

  • uhkus (superbia),
  • ahnus (avaritia),
  • iha (luxuria),
  • kadedus (invidia),
  • viha (ira),
  • aplus (gula),
  • laiskus ehk vaimne loidus (acedia).[28][29]

Ajalooliselt kujunes loend välja varakristlikus askeesis: Evagrios Pontikos kirjeldas 4. sajandil kaheksat kurja mõtet ning Gregorius Suur vormistas 6. sajandil seitsmese loendi, mida hiljem süstematiseeris Thomas Aquinas.[30]

Patt ja seksuaalsus kõnekeeles

[muuda | muuda lähteteksti]

Kõnekeeles seostatakse pattu sageli kitsalt seksuaalsusega, kuid religioonilooliselt on patumõiste märksa laiem, hõlmates igasugust eetilist üleastumist, ülekohtust hoiakut ja ligimese kahjustamist.[31]

Vaata ka

[muuda | muuda lähteteksti]

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ "Sin". Encyclopaedia Britannica. Vaadatud 3. märts 2026.
  2. ↑ Steffi Fabricius. "Pauline Hamartiology: Conceptualisation and Transferences". Google Books (bibliokirje). Vaadatud 3. märts 2026.
  3. ↑ "BDB, חָטָא (lexicon entry)". Sefaria (BDB). Vaadatud 3. märts 2026.
  4. ↑ "עָוֹﻥ (ʻāwōn) – iniquity, guilt (lexical entry)". BibleHub (lexical entry). Vaadatud 3. märts 2026.
  5. ↑ "פֶּשัׁע (pešaʻ) – transgression, rebellion (BDB)". StudyLight (lexical entry). Vaadatud 3. märts 2026.
  6. ↑ "Degrees of Sin (chet / avon / pesha)". Ohr.edu. Vaadatud 3. märts 2026.
  7. ↑ "ἁμαρτίαις (ἁμαρτία) – a failure, fault, sin". Scaife ATLAS (Perseus Digital Library). Vaadatud 3. märts 2026.[alaline kõdulink]
  8. ↑ "Sin". Encyclopaedia Britannica. Vaadatud 3. märts 2026.
  9. ↑ "Sin". Encyclopaedia Britannica. Vaadatud 3. märts 2026.
  10. ↑ "Original sin". Encyclopaedia Britannica. Vaadatud 3. märts 2026.
  11. ↑ Elmar Salumaa (2008). Süstemaatilise teoloogia käsiraamat. Tallinn: EELK UI. Lk 245–248.
  12. ↑ "Original sin (Scriptural basis)". Encyclopaedia Britannica. Vaadatud 3. märts 2026.
  13. ↑ "Pelagianism". Encyclopaedia Britannica. Vaadatud 3. märts 2026.
  14. ↑ "Eastern Orthodoxy – Doctrine (original sin)". Encyclopaedia Britannica. Vaadatud 3. märts 2026.
  15. 1 2 3 Elmar Salumaa (2008). Süstemaatilise teoloogia käsiraamat. Tallinn: EELK UI. Lk 245–248.
  16. ↑ Alister McGrath (2014). Kristliku usutunnistuse alused. Tallinn: Allika. Lk 17–25 (Sissejuhatus: Kristliku teoloogia arenguloost).
  17. ↑ "Saint Clement of Alexandria". Encyclopaedia Britannica. Vaadatud 3. märts 2026.
  18. ↑ Alister McGrath (2014). Kristliku usutunnistuse alused. Tallinn: Allika. Lk 432–435.
  19. ↑ "Saint Irenaeus". Encyclopaedia Britannica. Vaadatud 3. märts 2026.
  20. ↑ "Tertullian – Theology and social ethics". Encyclopaedia Britannica. Vaadatud 3. märts 2026.
  21. ↑ "Original sin – The development of the doctrine". Encyclopaedia Britannica. Vaadatud 3. märts 2026.
  22. ↑ Augustinus (2015). Pihtimused. Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus. Lk II raamat, 4. peatükk.
  23. ↑ "Pelagianism". Encyclopaedia Britannica. Vaadatud 3. märts 2026.
  24. ↑ "Original sin". Encyclopaedia Britannica. Vaadatud 3. märts 2026.
  25. ↑ "Eastern Orthodoxy – Doctrine (original sin)". Encyclodoxy. Vaadatud 3. märts 2026.
  26. ↑ "Catechism of the Catholic Church – II. The Definition of Sin (1849)". vatican.va. Vaadatud 3. märts 2026.
  27. ↑ "Catechism of the Catholic Church – V. The Proliferation of Sin (1866–1867)". vatican.va. Vaadatud 3. märts 2026.
  28. ↑ "Catechism of the Catholic Church (1866)". vatican.va. Vaadatud 3. märts 2026.
  29. ↑ "Seven deadly sins". Encyclopaedia Britannica. Vaadatud 3. märts 2026.
  30. ↑ "Seven deadly sins (history)". Encyclopaedia Britannica. Vaadatud 3. märts 2026.
  31. ↑ "Sin". Encyclopaedia Britannica. Vaadatud 3. märts 2026.
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Patt&oldid=7182432"